EGN

Igas laste- ja noortelaagris, mida külastasin, oli vähemalt üks hästi ilus ja tore tüdruk, kes mulle juba esimesest pilgust meelde jäi. Tavaliselt õnnestus mul temaga ka juba esimesest päevast tuttavaks saada ning kogu laager oli väga tore, sest mul oli see uus ja tore sõber. Kui laager läbi sai olin ma alati lõpmata õnnetu, kuna suure tõenäosusega temaga enam kokku ei saanud. Need tüdrukud jäid mulle mõtetesse päris kauaks ning praegugi oskan mõnda neist kirjeldada peensusteni, sest mõni päikseline pilt on eriti hästi meelde jäänud.

Ma võisin olla kuskil 12aastane, kui mu vend oma tüdrukust lahku läks. Ma ei teagi kumb õnnetum oli, kas mina või mu vend.

Kui olin põhikoolis, siis üks klassivend küsis, et kas ma olen lesbi. Ma ei vastanud talle, kuid ütlesin, et kui selle kord välja mõtlen, siis on tema esimene, kes sellest teada saab. Ta polnud esimene, kuid tänaseks teab.

Ma vaatasin igat osa sarjast „Pahad tüdrukud“, mis ma vähegi sain. Mu vanaema vaatas samuti. Mõnikord sattusime siis arutama, et mis meile meeldis ja mis mitte. Sealt kuulsin oma peres esimest, kuid mitte viimast korda, et lesbid ei ole normaalsed inimesed.

Koolis teadsin ma juba algklassidest peale, et „kesksoost“ inimesed, mis siis meil tähistas geisid, on pahad. Neid tuleb vihata. Mulle läks see hinge. Ma ei teadnud siis miks.

Mingi hetk avastasin ma Interneti. See oli tol ajal suur asi, et kodus on olemas Internet. Meil oli. Selle abil sain teada, et ma olen lesbi ning ma ei olegi ainuke. Ma teadsin juba varem, et on olemas mõned geid ja ma teadsin, et ka mõnes filmis on lesbisid, kuid et neid ka Eestis on, seda ma küll poleks osanud arvata.

Ma tahtsin, et mu vanemad teaksid. Ma tahtsin seda juba üpriski varakult. Ütelda ma muidugi ei julgenud, see tundus ka võimatuna, sest ega ma päris täpselt teadnud, mida siis ütelda, ei teadnud ma ju päris täpselt isegi. Seega ma üritasin siis vihjamisi. Mu vihjed olid aga läbikukkunud, sest mulle tundus juba tohutu suure asjana, kui ma tüdrukut vanemate ees kallistan, et nii head aega ütlemiseks. Kõik aga ümberringi ju muud ei teinudki, kui kallistasid, see polnud ju mitte mingi märk, aga mina olin ennast sellest eemale tõrjunud, sest äkki keegi arvab, et see pole mitte tavaline kallistus.

Ma tulin avalikumalt kapist välja siis, kui astusin ülikooli. Muutus linn, muutusid sõbrad, muutusin ka mina. Ma ei pidanud enam olema keegi, kellega oldi harjunud ja teati, milline ta on. Ma olin järsku vaba ning tundsin end hoopis teise inimesena. Ma ei varjanud enam oma tõelist mina, sest ma ei leidnud selleks enam põhjust. Koduskäigud olid küll kurnavad, sest ikka veel ei arvanud ma, et kodused teada võiksid, et ma gei olen. Ma unistasin sellest, kuid reaalselt ei julgenud midagi ette võtta, kuni üks hetk mu vanem vend küsis mult, et kas ma olen lesbi. Ta oligi esimene, kes mu perest teada sai. Tema reaktsioon oli väga mõnus ning kuigi me sellest rohkem ei rääkinud, oli ikkagi kergem tunne. Järgmisena sai teada mu ema. Ta ei võtnud seda hästi vastu ning kulus paar aastat enne kui saime uuesti vabalt ning isegi paremini läbi kui varem.

Tänaseks olen saanud rahu nii enda kui ka oma perega. Ma olen lesbi, või õigemini eelistan ma sõna gei. Mul ei ole enam probleemi rääkida oma tüdrukust, kuigi vahepeal on ikkagi imelik, sest see aeg, mil ma end varjasin, oli nii pikk. Hetkel ei suudaks ma enam ette kujutada, et peaksin kappi tagasi kolima, sest see aeg oli piisavalt piinarikas, võrreldes mõne ebamugava hetkega praegu, kui jätkuvalt uutele tuttavatele nö kapist välja pean tulema.