EGN

Ma olin kaks aastat hoogu võtnud. Mõelnud, et olgu, praegu pole ju otseselt vaja rääkida, sest ma olen üksi. Et otsest vajadust ju pole, aga oi, kuidas see ikkagi näris mind. Ta on ju minu vend, minu vanem vend, kellele ma olin titest peale alt üles vaadanud. Kelle pärast ma kutsusin lapsena oma klassiõe duellile (ta õnneks ei tulnud). Kelle selged ja pisut kurvad silmad mulle alati südamesse lõikavad. 

Mõtlesin ja lootsin, et äkki ta aimab. Ma olin ju ajakirjanduses paar korda figureerinud, aga vist mitte neis kanalites, mida mu vend jälgib. Tegelikult ei osanud ta midagi aimata, kuigi mulle endale tundus lõpuks, et see on ju ometi mulle näkku kirjutatud. 

Igatahes sai minu 30. sünnipäeval mul sellest närivast tundest kõrini. Temaga eelnevate kuude jooksul kohtudes olin oodanud õiget hetke, kus me saame kahekesi olla ja tuju on õige ja ma saan rääkida. Aga seda hetke ei tulnudki. Lõpuks siis rääkisin oma sünnipäeval talle telefoni teel. Mitte just kõige kenam, aga rohkem ma ei jaksanud oodata. Ja tuleb tunnistada, et näost näkku ma vist lihtsalt ei julgenud talle rääkida. Tema esimene reaktsioon oli ilmselt iga gei unistus – eks sa ise tead, sinu elu ju. Just-just, sellist reaktsiooni tahakski inimestelt. No et vahet pole ju. 

Järgmisel päeval tuli ema kaudu teade, et minu sünnipäevapeole mu vend ei tule. Järgnes kuu aega vaikust. Kuni tuli tema sünnipäev. Ta helistas ja kutsus mu sünnipäevale. Nii saigi tegelikult korda. Sünnipäeval oligi kõik juba hästi. Alguses oli natuke veider, aga tegelikult oli kõik korras. 

Ma usun, et tal on imelik ja võibolla natuke võõrastav tunne, sest ilmselt olen mina ainuke gei, keda mu vend isiklikult tunneb. Täna, neli kuud hiljem, suhtleme nagu varem. Tal oli vaja aega, et harjuda. Nagu vist enamikul inimestest, kellele kunagi kapist välja on tuldud. Paljud vajavad veidi aega, et mõista, kui väheoluline orientatsioon on. Ja kui kallis see inimene on vaatamata sellele, et ta ihkab enda kõrvale samast soost inimest.