EGN

Paljudel inimestel on tundeid teiste samast soost inimeste vastu ja nad mõtlevad, kas nad on geid. Paljude jaoks võivad sellised tunded olla äärmiselt tugevad ja võõrastavad. Osad, kes on kiindunud samast soost inimestesse, on geid ja omavad nendega seksuaalseid suhteid. Teised, kellel on tundeid samast soost inimeste suhtes, leiavad, et need tunded muutuvad aja möödudes, ja kiinduvad vastassoost inimestesse.

Samas jälle osa inimestest on kiindunud nii meestesse kui naistesse ning peavad ka nendega suhteid. Mõned aga pole huvitatud kummastki ja kahtlevad, kas see võiks olla märk homoseksuaalsusest. Mingeid kindlaid reegleid pole ja tihti annab vaid aeg vastuseid. 

Sellele küsimusele pole lihtsat või universaalset vastust, kuna see sõltub konkreetsest inimesest. Üldiselt võib öelda, et geiks olemine pole asi, mida keegi äkitselt kaaluma hakkab, ja see ei pruugi olla ka midagi sellist, millele üldse suudetaks konkreetselt viidata. 1996. a Rootsis tehtud uurimus näitas, kuidas küsitletud noored mehed kirjeldasid neid tundeid, mis lõplikult veensid neid, et nad on mingis mõttes teistsugused, ja ka selliseid tundeid, mida nad arvasid, et iga teismeline poiss on tundnud.

Lõpuks taipavad kõik inimesed, kes on geid, et nad pole vaid seksuaalselt kiindunud samast soost isikusse, vaid et see kiindumus pole mingi üleminekuperiood. See teadmine võib tulla suvalisel eluhetkel. 

Mõnele jah, teistele ei. Osal inimesetest on esimesed homoseksuaalseid tundeid või kogemused alles täiskasvanult. 90ndatel läbi viidud briti vaatlused kinnitavad, et umbes sama arv naisi kogevad esimesi homoseksuaalseid tundeid kahekümnendates kui kolme-, nelja või viiekümnendates eluaastates. Samas aga on tõendeid selle kohta, et mõne inimese jaoks on homoseksuaalsus tõepoolest vaid nooruse ekperimentaalne või üleminekuperiood. See on äärmiselt üllatav, kui arvestada, et noorukiiga on see aeg elus, mil inimesed leiavad enda tõelise mina ja avastavad, millised nad täiskasvanuna olema saavad. Selline käitumine on täiesti normaalne.

Pole lihtsat vastust küsimusele "Kas mõned inimesed sünnivad geidena?" Siiski on mõned teooriad, mis rõhuvad bioloogilistele erinevustele hetero- ja homoseksuaalsete täiskasvanute vahel, vihjates, et inimeste seksuaalne sättumus on enne sündi juba paika pandud.

1993. a avaldas ameerika teadlane Dean Hamer uurimuse, mis näis kinnitavat, et homoseksuaalne orientatsioon võib olla geneetiliselt edasi antav meestele x-kromosoomiga, mille nad saavad oma emalt. Samas, kui seda uurimust korrati, ei saadud päris samu tulemusi. 

Psühho-sotsiaalsed selgitused pakuvad erinevaid faktoreid, mis võiksid mõjutada homoseksuaalsuse väljaarenemist. Näiteks, naissoo domineerimine tulevase gei üleskasvamisel ja meessoost eeskuju puudumine. Samas rõhutakse ka liigsele poolehoiule või kõrvalekaldumisele ühtsetest soorollidest ning individuaalsele psühholoogilisele taustale. Ükski nendest faktoritest ei vasta täielikult küsimusele "Mis põhjustab homoseksuaalsust?", kuid nad võimaldavad mõnda järeldust siiski. Näiteks, lesbid ja geid pole "ebaõnnestunud" heteroseksuaalid. Samuti, üldiselt on homoseksuaalsed partnerid ühevanused, mis kummutab väite, et noored "pööratakse geiks" vanemate inimeste poolt.

Kindel on see, et inimeste käitumist mõjutavad perekond, kogemused ja arusaamine iseendast. Arvamus seksist saab lõpiliku kuju pereväärtuste järgi. Hiljem võib see muutuda meeldivate või ebameeldivate kogemuste põhjal. See omakorda mõjutab edasist partnerite ja käitumise valikut. Seksuaalsele arengule ja kogemustele avaldab läbi elu tugevalt survet inimese arusaamist sellest, kes ja mis ta on.

Praegu suureneb uskumus, et seksuaalsus on ettemääratud ja võib muutuda aja jooksul või jääda muutumatuna. Siiski on paljud inimesed huvitatud, kas seksuaalsust on võimalik muuta ainuüksi inimese soovist muutuda. Organisatsioonid, kes aitavad geidel proovida oma seksuaalsust muuta, jagunevad üldiselt kaheks – ühed kasutavad psühholoogilisi "parandamise" meetodeid, teised aga religioosse "ravi" võtteid.

Mõned inimesed usuvad, et homoseksualism on haigus ning seda saab ja peab ravima. Paljud "ravid" sisaldavad psühholooglisi teraapiaid, mis püüavad re-orienteerida homoseksuaalsed tunded heteroseksuaalseteks. Kuigi pole piisavalt teaduslikke andmeid lõplikeks järeldusteks, paistab olemasolevate materjalide järgi, et see meetod on ebaefektiivne. Aastal 2000 võttis ametliku seisukoha Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA): "Homoseksuaalsus ei ole vaimne häire ja lesbid, geid ja biseksuaalid ei ole vaimselt haiged ega vaja oma seksuaalse orientatsiooni tõttu ravi." Hiljem täiendas APA oma seisukohta liigitades kõik "homoseksuaalsuse väljaravimise" meetodid vaimset tervist kahjustavateks.