Meist

Mina olin enda üle alati uhke ja rõõmus – niikaua kuni ma mäletan, uskusin ma, et nii ongi kõige õigem. Et oluline on inimene ise, mitte see, kas ta on mees või naine. Ma naudin valikuvõimalusi, sest ilusaid inimesi on lihtsalt niiii palju – lihtsalt silmailuks ja rohkemaks :)

Kapist tuli päevavalgele ronida ülikooli tulles – kursaõest sai paari kuuga parim sõbranna ja siis juba tüdruksõber. Sõbrasuhtest paarisuhteks läks asi üle päevadega, ei mingit pikka kiibitsemist, salatsemist – ühel päeval läks teda nähes kõhust soojaks ja nii see suhe tuli. Rõõmsalt jooksin läbi oma tähtsamad sõbrad – üks neist oli ühtlasi korterikaaslane, kes aastaid hiljem on tunnistanud, et tema teadis seda juba varem oodata. Ootas ja toetas. Lihtsalt super! Teine tähtis lapsepõlvesõber sai teada samuti kohe – läksin talle ühikasse külla ja tema tegi traditsiooniliselt praekartuleid.  Kokkamise kõrvale kandsin ette üpris pika ja  armsa loo ja tema oskas peale pisukest pausi ainult üllatunud olla.  Peale üllatust tuli väike kogus küsimusi ja siis jätkus õhtu juba tavalises rütmis.

Teised sõbrad said teada sotsiaalse info liikumise ning ühiste ürituste läbi. Ma pakun, et siiani on klassivendi ja -õdesid, kes minu siiani õnnelikult kestvast suhtest teise naisega midagi ei tea. Olgugi, et me saame iga aasta klassijuhataja sünnipäeva puhul kokku.

Kuna ülikooli minnes ei avastanud ma enda seksuaalset orientatsiooni, vaid leidsin suurepärase kallima, siis oli see kõik tore ja positiivne kogemus täis armumist ja põnevust. Aastaid hiljem kutsun ikka avatud meele ning positiivsusega soojalt kõiki tuttavaid LGBT-kogukonna eluga pisutki tutvuma egai tee sellest probleemi ega saladust, kui keegi  minu seksuaalsuse või suhete kohta küsib või seltskonnavestluse käigus avastab. Ausana on lihtsam õnnelik olla :)