Meist
Tahan jagada ühte lühikest, kuid toredat kapist välja tuleku lugu. Nimelt kandideerisin ma aasta tagasi töökohale, mille saamiseks tuli läbida mitu etappi – rühmatöö, intervjuu ja proovipäev. Töökuulutuse leidsin niisama netis ringi kolades ja nii juhuski, et kõigest paar tundi pärast CV ära saatmist helistati ja kutsuti rühmatööle.
Kandideerijaid oli palju, seega toimus rühmatöö mitmes vahetuses ning minul õnnestus hilise ärkamise tõttu olla viimaste üritajate seas. Juhuse tahtel oli osakonna juhataja, kes tavaliselt kõike seda läbi viis, sellel ajal puhkusel ja seetõttu tegeles meie rühmaga firma personaliülem Ülle. Rühmatöö läks hästi ja juba samal päeval anti teada, et ootamas on intervjuu sellesama personaliülemaga. Kuigi minu kogemustepagasis oli juba mitu aastat töökogemust, ei olnud ma kunagi varem kokku puutunud intervjuuga. Läksin kohale ja olin lihtsalt mina. Vestlus koosnes hunnikust ametialastest testidest ning vestluse vormis enesetutvustusest. Alustasin tavapärase nime, vanuse ja ülikoolivalikutega ning liikusin edasi vabatahtlikule tegevusele. Viimaste hulgas oli siis veel verivärske EGN ehk Eesti Gei Noored.
Avatud Ülle oli võlutud mu aususest ja entusiasmist ning 2/3 intervjuust oli lõppkokkuvõttes vestlus igasugustel geiteemadel. Ma arvan, et ta sai sellel hetkel ära küsida kõik teda huvitavad küsimused – kas Eestis on raske olla gei?, kas kogukonnas on kindlad arusaamad? jms.
Kõigest kaks tundi hiljem helises telefon ja mind kutsuti proovipäevale. Ilmselgelt oli esmamulje olnud vägev, sest hiljem olen koos minuga tööle asunud töökaaslastelt kuulnud, et nende intervjuu kestis umbes kolmveerand tundi, samas kui minu oma venis lausa pooleteisetunniseks, ning nende teavitamisega oodati lausa uue töönädala alguseni.
Personaliülem jagas infot ka minu osakonna juhi ehk otsese ülemusega, kelle huumorisoon ja soe süda töökohal töötamise hämmastavalt toredaks teeb. On olnud esmaspäevi, kus tema kurdab nädalavahetuse raskeks teinud teismeliseeas laste ja mina sama kapriissete geide üle. Aeg ajalt, kui tööd palju ja higimull otsa ees, soovitab ta mul elukaaslase rikkama vastu vahetada. Lihtsalt selleks, et rahakott paksem oleks :D
Mis puutub personaliülemasse, siis tema on ikka sama tore ja peamajja sattudes küsib ikka, et kuidas minul ja minu organisatsioonil läheb. Olen isegi oma tubli töö ja jätkuva entusiasmi eest kiita saanud.
Soovitus? Ole sina ja ära varja! Ei mingit energia raiskamist varjamisele ega petmisele. Nii hea oli esimesel päeva avatud lehena tööle hakata – kogu energia läks õppimisele, teadmiste rakendamisele ja töö nautimisele. Ja siiani on tore.
