Meist
Mina oleks nagu terve elu teadnud, et olen gei. Päris kindlaks sai see aga siis, kui olin 14aastane ja saabus teismelise-armastus klassivenna vastu. Pool aastat hiljem otsustasin sellest rääkida oma parimale sõbrannale Kadrile. See oli üsna julge samm, kuna ma elasin kohas, kus anonüümsusest polnud juttugi – kõik teadsid järgmisel hommikul, mida sa eelmisel õhtul teinud olid. Depressiivne väikelinn? Ei, täiesti ametlikult maakoht. Lisaks olin ma üsna kindel, et elan vanemate katuse all veel 3-4 aastat, kuni astun ülikooli ja lähen elama Tartusse, mis oli mu tollases kujutluspildis hirmutavalt suur linn. Samas, nii julge ma siiski polnud, et öelda Kadrile otse: „Hei! Kuidas sul mata töö läks? Ma sain viie! Muide, ma olen gei.” Niisiis piinasin ma teda päris kaua. Ütlesin, et keegi meie klassist meeldib mulle väga. Ta asus kohe pakkuma meie klassiõdede nimesid – pakkus isegi lõpuks neid, kellega ma olin aasta jooksul vaid ehk paar sõna vahetanud. Kui ma tegin vihje, et meie klassis on 31 õpilast, mitte 22, mis märkis meie klassi tütarlaste arvu, sai ta kohe aru. Reaktsioon oli üllatav – ta ei hakanud mõnitama ega sõimama, rõõmustama ega kilkama. Ta oli täiesti neutraalne – parim võimalik variant üldse.
Reimot teadsin ma juba väga ammustest aegadest. Olin teda näinud lapsepõlves tänava peal mängimas ning koolis koridorides jalutamas. Suhelnud me polnud. 11. klassis aga paluti mul kutsuda ta ühele koolitusele, kus ka mina osaleda kavatsesin. Tutvus sai tehtud, kuid me ei saanudki kohe parimateks sõpradeks. Ühel päeval otsustasin ma aga saata talle mingisuguse tüngaküsitluse – ? la kümme küsimust, mis aitavad sul oma seksuaalelu avastada ning mille vastused saadetakse salaja su sõbra e-mailile. Niisiis sain teada, et ka tema on gei. Sellest ajast alates oleme parimad sõbrad ning, ilmselt vastu kõigi lugejate ootusi, midagi tõsisemat meie vahel pole kunagi olnud. Reimo oli ainus inimene selles väikeses kohakeses, kes mu olukorda täiuslikult mõistis.
Lõpuklassis teadis põhimõtteliselt enamus klassist ja pool koolist, et ma olen gei. Vahepeal olin ma ka oma mõlemat õde sellest teavitanud. Vanemad, kes minu õnneks töötavad elukohast väljaspool ning kohalikega väga ei suhtle, pole siiani teada saanud. Eks mõned nõrgema tasemega paralleelklassi õpilased pildusid vahel kooli peal kommentaare, kuid need, kelle jaoks homoseksuaalsus probleem ei olnud, olid meie lennus ilmselt enamuses. See on küll vaid üks näide, kuid selle põhjal võib öelda, et ka väikeses kohas on võimalik olla see, kes sa oled.
Nelja aasta jooksul Tartus elades pole mul olnud kordagi probleemi sellega, et ma gei olen. Kadri on kogu selle aja elanud mu kõrvaltoas ning me saame väga-väga hästi läbi. Reimoga näeme distantsi tõttu harva, kuid meie kohtumised on täpselt sellised, nagu aastaid tagasi, kui me veel unistasime maalt linna kolimisest ja iseseisvast elust…
